Advokaat: haigekassa tõlgendab vaktsiinikahjude osas seadust valesti

Haigekassa Foto: Madis Veltman

Advokaadibüroo Pallo & Partnerid leiab, et haigekassa tõlgendab vaktsiinikahjude hüvitamise osas seadust valesti.

Vaktsiinikahju hüvitamise taotluste vastuvõtmine algas 1. mail ning esimesed otsused vaktsiinikahjude hüvitamise ja hüvitamisest keeldumise kohta on haigekassas ka juba tehtud.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid poole pöördunud esimesed keeldumise otsuse saanud inimesed ning olukorraga tutvunud advokaadid on veendunud, et haigekassa tõlgendab valesti ravimiseaduse kindlustusjuhtumi definitsiooni ning määrus tervisekahjustuse tunnuste raskusastme kohta võib olla ületanud volitusnorme.

Advokaat Jaanika Reilik-Bakhoffi sõnul peab selline ilmselge väärpraktika lõppema.

Kas alati peab arst kahju dokumenteerima?

Alates maist saavad aasta jooksul taotluse vaktsiinikahjude hüvitamiseks esitada ka need inimesed, kes on eelnevalt vaktsineeritud ning raske tervisekahjustuse saanud, või pärijad, kelle lähedane on vaktsiinikahju tõttu surnud. Otsus tuleb haigekassal teha 150 päeva jooksul.

Nii otsustes kui ka haigekassa kodulehelt on nähtav, et üheks kindlustusjuhtumi eelduseks on see, et arst on tervisekahjustuse dokumenteerinud. Tegemist ei ole aga seadusest tuleneva kindlustusjuhtumi eeldusega, vaid tervise- ja tööministri 25. aprilli määrusega number 36 kehtestatud tervisekahjustuse tunnuse kriteeriumiga.

«Sellise seaduse vale tõlgendamisega võidakse mõned tervisekahjustuse saanud inimesed hüvitise saamisest elimineerida, kui arst ei ole nende tervisekahjustusi dokumenteerinud ning selline väärpraktika peaks lõppema esimesel võimalusel,» leiab Reilik-Bakhoff.

Teiseks oluliseks probleemiks on advokaadi sõnul seesama tervise- ja tööministri määrus, mis vähemalt esmasel vaatlusel tundub olevat vastuolus ravimiseadusest tuleneva volitusnormiga. Jääb mulje, nagu on määrus loodud välistamaks hüvitise saamist enamikul tervisekahjustuse saanud isikutel, kuid jätab siiski seoses kohustusliku vaktsineerimisega võimaluse viidata, et loodud on justkui toimiv kindlustus.

Viidatud määruses nimetatud «tunnused» ei saa olla tervisekahjustuse tunnusteks. Kui vaadata teisi sarnasid tervisekahjustuste raskusastmeid kirjeldavaid akte, on erisus tähelepanuväärne.

Näiteks liikluskindlustuse seaduse lisa «Tervisekahjustuste liigitus raskusastemete kaupa» näeb ette konkreetsed tervislikud seisundid, mida loetakse kergeks ja mida raskeks ning mida on objektiivselt võimalik meditsiiniliselt tuvastada: põrutus, silmavigastus, kurtus, ajuvigastus jne.

Sarnane lähenemine on ka valitsuse 2002. aasta 13. augusti määruses number 266, kus on loetletud konkreetsed tervisekahjustuse tunnused: kuulmiskadu, raseduse kaotus, psüühikahäire jne.

Milline peab olema tervisekahjustuse tunnus?

Tänavu 25. aprilli määruses number 36 on aga tervisekahjustuse tunnuseks näiteks arstipoolne tervisekahjustuse dokumenteerimine – ehk kui keegi küsib, milline tervisekahjustus isikul on, siis vastus sellele küsimusele oleks määruse number 36 järgi, et «arsti dokumenteeritud».

Lisaks on määruse number 36 kohaselt tervisekahjustuse tunnuseks, et isik peab vaktsiinikahjustuse tõttu viibima haiglas või vajama ambulatoorset või päevakirurgilist protseduuri/operatsiooni või taastusravi.

«See on aga vastuolus ravimiseaduse mõttega, mille kohaselt hinnatakse alles hilisemas protsessis, kas tervisekahjustusel on tõenäoline seos vaktsiiniga – määrusega number 36 on aga selline kaalutlusõigus juba eos välistatud. Tervisekahjustuse tunnuseks ei saa olla ka asjaolu, kas isikule on välja kirjutatud ravimeid – see ei määra kuidagi patsiendi seisundit, kuna on võimalik, et ravi on jäänud saamata või ei saagi tekkinud terviseprobleemi ravida,» selgitas advokaat.

«Kõik eelnev viitab, et määruses on ületatud volituse piire ning tervisekahjustuse tunnuste defineerimisel on asutud kitsendama seadusega määratud kindlustusjuhtumi sisu,» ütles Reilik-Bakhoff.

Tema sõnul on need probleemid alles esimesed pinnapealsed probleemid, tegelikkuses esineb ka sisulist laadi probleeme. «Minule on teada näiteks juhtumid, kus enne vaktsiinikindlustuse loomist pidas ravimiamet mõnda vaktsineerimise järel avaldunud terviseprobleemi vaktsiiniga seotuks, ent pärast kindlustuse kehtima hakkamist on hakatud seda eitama,» ütles Reilik-Bakhoff.

Ta lisas, et on ka juhtumeid, kus terviseprobleemi seost vaktsineerimisega ei peeta piisavalt tõenäoliseks lihtsalt seetõttu, et taolisest terviseprobleemist on teatatud vaid mõnikümmend korda. 

«Olen seisukohal, et vaktsiinikahjude kindlustus peaks toimima selliselt, et inimesed, kes on andnud oma panuse ühiskonda, kas vabatahtlikult või riigipoolse müksamisega, saaksid neile määratud rahalise abi tervisekahjustusega koos elamiseks ning võimalusel ka tervenemiseks,» toonitas Reilik-Bakhoff.